Elamuste päev mägedes

Eile ehk kolmapäeva hommikul toppisime oma 5 last ja kolm korda rohkem pampusid autosse ja võtsime suuna tagasi põhja poole. Et vahepeal jalgu sirutada, oli plaanis paar külastust. Esiteks palusime GPSil meid viia Busot külakesse, kuna seal pidid asuma Canelobre koopad. Esialgu oli meil aega atraktsiooni avamiseni kõvasti üle, aga see kulus märkamatult kiiresti Busot kesklinnas. Järsul mäeküljel üha kitseneval ühesuunalisel tänaval edasi laveerides, jõudsime ühel hetkel ritmikuni, kust otse jäi ette maja, aga ei vasakule ega paremale 6m pikkuse autoga pöörata polnud enam võimalik.

Kui Urmas oli juba pool maad ära tagurdanud, jõudis sappa üks senjoora oma pisikese punase autoga. Kuni mina prouale käte ja jalgadega ja ainsa hetkel pähetulnud hispaaniakeelse fraasiga “seis metros” olukorda selgitasin paludes korraks kõrvale tõmmata ja meid läbi lasta ning kuni tema mulle selgitas, et siin on ühesuunaline ja me sõitku parem edaspidi, jõudis meie taha veel kaks senjoori, kes samuti polnud nõus kõrvale tõmbama, kuigi neil kõigil oli see hetkel võimalik. Niisiis sõitis Urmas uuesti veerand tänavat edasi, kus oli esimene ja ainus pilu, kuhu korraks auto kõrvale tõmmata ning alustas uuesti tagasiteed. Sisustasime kenasti kogu oma liigse aja Busot külakese kesksel tänaval edasi-tagasi sõites ja lõpuks selgus, et kesklinna poleks üldse vaja olnud sisse trügida, sest koopad ise asusid mitu km edasi.

Canelobre koopad paiknevad mäeküljel, kust avaneb võrratult kaunis vaade ümbruskonnale ja isegi merd oli näha, kuigi me olime tüki maad rannikust sisemaa pool.

Koobastes sees pildistada ei ole lubatud ja me viisakalt ei katsetanud ka. Eksponeeritud põhikoobas ise on võimas ja kõrge – 70m, ka stalagmiidid olid kohati üle 10m kõrged. Ärakasutades koopa head akustikat, korraldatakse siin klassikalise muusika kontserte.

Meie järgmine peatuskoht ootas meid Callosa de'n Sarrias, mis on koht Benidormist sisemaa poole. Benidormi pilvelõhkujatemetsast mööda sõites, sai selgeks, miks kohalikud seda linna käest lastud kinnisvaraarenduseks peavad.

Pika nimega Callosast pisut edasi mööda käänulist mägiteed, mille külgedel kasvasid tundmatu välimusega kangaga varjutatud viljapuud, paikneb kaktusteaed. Kuigi pooltel meie seltskonnast olid kaktusteaia suhtes sügavalt negatiivsed eelarvamused, siis erakapitalil loodud 5 ha suurune Cactus d'Algar aed lõunapoolsel mäeküljel suutis köita nii taimehuvilisi, kui ka mitte nii huvilisi, sealhulgas lapsi: piimalillealleed, kaktusekeradega väljad, kõrged sambad, agaavid, aaloed, kalanhoed, jukkad, lisaks palmid jm puud, looklevad teerajad, pingid, purskaevud ja dinasauruste kujud – igaühele midagi.  

 

Aia juurde kuulus kohviterrass ja poeke. Poes pakuti nii oma toodangut potis, pudelis, purgis kui ka kaugemalt kaktustest käsitööni.Selgus, et tundmatud viljapuud kandsid vilju nimega nisperos, neist oli tehtud moose, kompotte ja kangemat kraami. Kohvi joodud, kõht täidetud, auto mõne okkalise ja kingitusega lastitud, oli meie planeeritud päevaprogramm täidetud ning Urmas andis gpsi blondiinile juhtnööri meid Benicassimisse juhatada. Päeva teiseks pooleks jäi seega mõnisada kilomeetrit sujuvat kiirteesõitu, mis lubas juba 3-4 paiku pärastlõunal Benicassimi kandis kohal olla.

Gps arvas, et Benidormi suunas tagasi pole vaja minna, et võib siitsamast mäenurga tagant suududa põhja poole ja siit tegelikult meie selle päeva suurimad elamused alles algasid. Sõit kulges mööda käänulisi mägiteid nagu Algarisse tulles, aga selle asemel, et sujuvalt suuremale teele välja jõuda, läks meie eesseisev teelint aina järsemaks ja kitsamaks, isegi ühtki ristmikku ei lubatud enne 8km. Olgu siis – käänutame selle 8 ära, küllap siis jõuame suuremale teele.

Kuid võta näpust, tee ronis aegamööda mäest üles, laskudes uuesti alla vaid selleks, et tõusta taas järgmise senisest veel kõrgema mäe otsa. Avarad vaated ülalt alla orgudesse võtsid kõhu kergelt õõnsaks, aga näpp fotoaparaadil klõpsis veel entusiastlikult. 8 km ristmik polnud mingi loodetud risttee, lihtsalt üks kitsuke poolpüstloodis mahasõit kuhugi – täpselt nii nagu kõik järgmised.

Tee muutus sujuvalt aina kitsamaks ja kitsamaks, tee keskele oli joonitud küll keskjoon, aga sellest ääreni jäi lõpuks järgi vaid 1,5m. Ma saan aru, et tee kitsas ja joon oli vaja tõmmata, aga no 2 meetri laiust autot 1,5 peale kokku ju ikkagi ei tõmba! Ja loomulikult ei olnud me sel teel ainsad liiklejad. Arvestades, et hispaanlased litsuvad end nui neljaks kasvõi lukuaugustki läbi, siis oli mul seal kuristiku servapoolel päris-päris kõhe juba. Mina ei tahtnud enam midagi – ei edasi sõita ega tagasi. Ja autost välja polnuks ka sentimeetritki kuhugi mujale kui õhku astuda. Oleks siis see kitsuke teegi kogu ulatuses mäkke sisse raiutud olnud, aga ei - kohati oli teealune mäeküljele nagu mingite müüridega kinnitatud. Tahtsin niiväga uskuda, et seal kivide ja mördi vahel on mingigi raudarmatuur ja et loodetavasti ei seisa see teesakike vaid jumala armust oma kohal.

Kas see liiklusmärk pidigi selline olema või jooksis ka teemeestel juba juhe kokku.

  

Arvan, et ka need šerpentiinikurvid ei olnud vist 6m pikkuse auto jaoks disainitud, igatahes lõpetasin ma fotokanäppimise ära, pigistasin ukse käepidet ja palusin sohvrilt ainult aeglasemalt ja veel aeglasemalt ja siis veel... kuigi me niikuinii ainult roomasime ja hiilisime. Lõpuks tundus mulle, et me sõidame umbes Tallinna teletorni kohviku terrassil, selle vahega, et mingit reelingut polnud. Küladest all oli järel vaid saiapuru!

Kui me selle, järjekordselt eelmistest kõrgema, otsast laskuma hakkasime, muutus tee õige pisut laiemaks ja suundus sisse eaka ja tiheda hoonestusega külakesse Llosa de Camacho. Vasakul torkas kohe silma meepood, selle kõrval kangialuses müüs auväärt eas proua mandariine. Nähes kasvõi korraks võimalust autost väljuda, olin esimene vabatahtlik mandariinišoppingule minema. 

Mandariinimüüja oli jutukas ja parasjagu oli tal külas sama küpses eas veel jutukam sõbranna. Kui ma esialgu palusin endale pakkuda sinco kilos mandarinas 2€ eest, siis nähes soodsat võimalust hetke pikendada, palusin veel ühe sinco panna ja miks mitte ka kilo almandros 1€ eest. Autos rabasid lapsed suurte küpsete mandariinide järele, degusteerisid ja arvasid, et võiks veel ühe sinco tagavaraks võtta – mine tea, kui kauaks me siia mägedesse jääme. No mis sai mul vastu olla – teatasin prouadele, et mul "sinco ninjos en coche", laiutasin käsi ja tellisin juba kohe dos sinco mandarinos. Sõbranna noogutas mõistvalt pead ja teatas, et tal 4 last ja 7 lapselast. Ja et tal kulub ka kodus sinco korraga – sellest ma muidugi ei saanud aru, kas ta sööb 5 kilo üksi või on mõni suurest vahmiilist abiks. Vahepeal meepoest saabunud Urmas vist ka ei soovinud enam autot näha ja tellis tädilt veel 5kg mandleid. Lõpuks said proual mandariinid otsa, aga tal oli müügis veel mõned klaaspudelid oliiviõli ja punast veini. Sõbrannale oligi l õli ja 2l veini kotti valmis pakitud. Urmas vist ei tahtnud ikka veel autot ja mägesid näha, igatahes tehes näo, et ta ei ole veini varasemast omanikuvahetusest teadlik, ostis ta igaks juhuks ära sõbrannale 2l Coca-cola pudelisse pakitud punase veini. Ja meie lapsed olid agaralt nõus kõik 20kg mandariine oma sülle võtma, sest mujal ju ruumi polnudki. Aga see oli vaeva väärt ka - need mandariinid olid parimad maailmas – küpsenud päikeses järskude mäenõlvade üherealistel terrassidel. Ka istutustihedus reas oli tunduvalt hõredam, kui lauskmaa äriistandikes. Tegelikult on see kohtumine mägiküla vanaprouadega ainus kord, kus ma tundsin tõesti puudust hispaania keele oskusest.

Lõpuks me saime siiski aru, et isegi kui me sel päeval sinna külakesse ööbima jääksime, tuleb ükskord ikkagi edasi (või tagasi?) sõita ja keerasime autonina uuesti teele. Õnneks hakkas tee nüüd aina laiemaks muutuma, tulid ristmikud ja suuremad maanteed, mäed hajusid kuhugi kaugemale, kuni lõpuks pimedas kiirteele jõudsime.