Laupäev, 15. november 2014

Lelumuuseum WeeGees

 Me oleme ikka nüüd hiljem ka nädalavahetuseti uut maad avastamas käinud - eelmisel nädalavahetusel loomaaias ja täna vedasin lapsed WeeGee näitustekeskusesse. Kuna U on Eestis, siis oli siht võimalikult lastepärane ehk Lelumuuseum. WeeGee keskuses on tegelikult 5 erinevat muuseumi ja kuna Lelumuuseumi koduleht oli üsna suurejooneline, siis plaanisime esialgu selle ühega piirduda. Paraku oli see muuseum mu ettekujutuses vähemalt 5 korda suurem tegelikust ja ühtlasi vist kogu näitustekompleksi kõige pisem muuseum üldse. Samas need atraktsioonid ja ekspositsioon, mis seal olid, olid laste jaoks põnevad. Ruumi keskel laiuva jämeda puu otsa oli ehitatud onn, kuhu viis puittrepp ja alla tõi liurada.
Tehnikahuvilistele poistele pakkus huvi mänguraudtee, mis ise küll oli klaasi taga, aga huvitavaks tegi selle muuhulgas asjaolu, et ronge sai ise nupukestest vajutades teele saata. 

Mängu hobusetall koos villasokkidest meisterdatud hobustega.
Meie poistel mahti istuda ei olnud, aga pisikesed erksavärvilised kärbseseenetaburetid kulusid ära torniehitusmaterjalina.

Varjuteatrit etendada tundus hiiglama põnev.

Kuna pisike Lelumuuseum planeeritud paari tundi sisustada ei suutnud, siis käisime ikka teisi muuseume ka vaatamas, omajagu põnevust pakkusid needki, sest päris palju oli suuri ekraane filmilõikudega ja heli või liikuvate osadega eksponaate. Lasterikastele peredele on WeeGee keskus kaunis soodne ajaveetmiskoht, sest kõigile alla 18 aastastele on sissepääs kogu keskuses prii.

Nuuksio 2: Kullirada - Haukankierros



Selle postituse tekst on kirjutatud tegelikult juba oktoobri keskel, aga mitmete Murphi seaduste kokkusattumisel sai ta alles nüüd omale fotod lisaks ja postiküpseks.


Neljapäeva õhtul tuli meie esiklaps Ls Eestis nädalavahetuseks siia. Samamoodi pikka nädalavahetust saab ta teinekordki meil pidada, sest reede hommikul on neil ülikoolis niikuinii videoloeng ja pole tegelikult oluline, kus maailma otsas keegi sel hetkel asub.

Kui laupäev oli shoppamiseks, siis pühapäevaseks teemaks võtsime järgmise raja Nuuksio rahvuspargis. Tegelikult oli see juba kolmas, sest möödunud nädalavahetusel käisime ka, aga siis siinsamas Veikkolast algaval Käguõgilase rajal (Kaarniaispolkku). Vaat kui hea, et radadel sellised putuka- või linnunimed, muidu poleks ilmselt terve elu jooksul teada saanud, et selline tilluke putukas nagu käguõgilane (Rhizophagus) üldse olemas on.

Ilmaga meil täna vedas - kuigi päikest just polnud, siis taevast alla ka midagi ei sadanud ja külm just ka polnud. Ringselt kulgevale Kullirajale suundusime taas Haukkalampist, seekord rahvast sinnapoole enam niipalju ei voorinud kui 2 nädalat tagasi, aga mingit omaette olemist muidugi ka ei olnud.





Kullirada on 3,7 km - tundub kilomeetriltelt lauskmaalasele ikka selline tühi-tähi nagu eelmisedki, aga kui see käib kaljudel aina üles-alla mööda kiviseid ja juurikasi radasid, sekka paar treppi kõrgematele nõlvadele, siis 10 punkti kaksikutele, kes selle matka vapralt ära tegid.



U-l on uus hobi tekkinud meie retkedel, ta harjutab lehter-kukeseente korjamist: esimestel retkedel oli täielik mõistatus, kust need täis või pooltäis suurte korvidega soomlased oma "suppilovahverotega" tulevad, kui me kamba peale ei suutnud mitte ühti leida. Aga sel nädalavahetusel käis krõps ära ja  iga korraga leiab U aina enam lehter-kukeseeni. Sagedamini kasvavad lehter-kukeseened kõrgematel kivistel nõlvadel rohelise sambla sees, aga kõige tähtsam on siiski terav silm, et nende kahvatupruune kübaraid mahalangenud lehtedest ja muust samavärvi krabust eristada.

Laupäev, 11. oktoober 2014

Õppetund lapsevanemale ehk elu Soome lasteaias

Mul oli enda arvates kodutöö tehtud ja teadsin, et Soome lasteaedades on lapsed kordades rohkem õues kui Eestis. Samuti oli teada, et teavast alla ladisev vihm ei anna põhjust toas istumiseks. Olin selle tarbeks poistele juba Eestis jopest ja pükstest koosnevad kilekomplektid varunud. Ka talveks olid paksema pealisriidega suusakombed olemas.

Vuran mina siis eile poistele lasteaeda järgi, astun väravast sisse ja mis ma näen: kaks enesega väga rahulolevat, tegusat ja õnnelikku poissi istuvad keset korralikku porilompi, näod porikriimulised, kaevandavad seal kühvliga materjali autode peale ja sõidutavad seda lombi kõrvale! Mitu kasvatajat vaatavad tegevust sama rahulolevate nägudega sealsamas pealt, millest teen järelduse nr 1, et ju see siin nii käibki. Peale Ro ja Ru ühtki teist last lasteaia 5-st rühmast parasjagu lombis ei istu, millest omakorda järeldan, et ju nad on sünnist saati lombis istunud ja see ei paku neile lihtsalt enam pinget.

Esimese hooga olin täiesti otsustusvõimetu - läbivettinud ja tilkuvate porikäkkide otse autosse tõstmine tähendanuks lisaks riietele ka toolikatete pesu, samas läinuks me lasteada sisse lahti riietuma, oleks ilmselt sinna ka veerand lompi kaasa viinud ja pealegi tulnuks siis pärast paljalt läbi õue autosse joosta. Tegin poistega ääri-veeri juttu, et vist polnud kõige targem mõte lompi istuda, aga nad andsid kohe mõista, et kogu tegevus oli absoluutselt seaduslik: "Kasvataja lubas küll, me küsisime!" Teades, milline magnet on meie poiste jaoks vesi, oli kohe selge, et poiste enda mõistlikkusele või minu veenmisoskusele antud küsimuses järgmisel korral loota ei tasu. Kraapisin siis pealmise kilekomplekti, kui kõige porisema kihi, maha ja tõstsin, küll tilkuvmärjad, aga veidi vähemporisemad, poisid autosse. Teel koju jõudsin vaid iseennast kiruda, et ei olnud eelmise nädala Lidli kampaanias reklaamitud laste kummiülikondi vajalikuks pidanud, nüüd mõned päevad hiljem olnuksin juba nõus ka mitu korda rohkem nende eest välja käima.

Täna hommikul lendasime ühte Espoo suurtest kaubakeskustest ja meie õnneks olid H&M stangel rippunud viimasest 5-st kummipüksipaarist just täpselt 2 õiges suuruses. Vastutulelikult poole võrra alla ka hinnatud. Kaht jopet samas suuruses enam ei olnud ja nüüd ma siis veel nuputan, kui tõenäoline on, et lombid ka ülevaltpoolt ründavad - et kas peaks järgmisel nädalal veel H&M-e tuulama või piisab praegu pükstest.

Pühapäev, 28. september 2014

Päikeseline pühapäev Nuuksios

Selleaastane sügis on meid soosinud - päikeselised ja soojad nädalalõpuilmad ahvatlevad maailma avastama. Eilne väike autosõit viis meid Siuntio valda - kohalikku toitu ja käsitööd propageeriv väike laat oli ootamatult rahvarohke, väiketootjate sortiment rikkalik ja kohapealsed ühepäevakohvikud ülimalt populaarsed. Muuhulgas tegid head äri saarlased brandinime all "Saaremaine". Käsitööd oli vähem, aga alpakavilla lõngad olid küll imeilusad nagu ka kolm elusuuruses alpakat ise. Pärast laata käsime Siuntios kohvikus, sellesamas, kus me suve alul esimese Soome luuretripi ajalgi puhkepausi pidasime. Kohviku lähedal asuva kooliaia serva suvel ääristanud lillepuud (nii Ru ja Ro need ristisid) olid nüüdseks omale külge kasvatanud pisikesed tumepunased paradiisiõunakesed.

Tänaseks plaanisime aga veidi pikema seikluse. See on nüüd küll väike liialdus, aga sisuliselt meie ukse all asub Nuuksio rahvuspark. Kõige lähem rada saab alguse lausa Veikkolast, aga esimeseks sihtmärgiks valisime siiski pargi keskmes asuva Haukkalampi, kus asub infopunkt ja loodustuba ning kust lähtub kõige arvukam osa ringina planeeritud matkaradasid. Juba Vana-Turu maanteelt Nuuksio peale keerates tekkis kerge kahtlus ja üha edasi see süvenes. Ühel hetkel meenutas meie sõit juba ravitseja Niguli juurde minekut filmis "Keskea rõõmud". Harjunud Lahemaa rahvuspargi inimtühjade metsadega, ei osanud me sellist rahvaste möllu ees oodata. Mitte, et ma tahaks kedagi ära hirmutada, aga pargikülastuseks oleks ilmselt mõni tööpäev rahulikum valik.

Infopunktist jagai meile lahkelt teavet, muuhulgas, et ükski ringrada lastekäruga läbitav ei ole, seda, et meil mittestandardses laiuses kaksikutekäru on, ei hakanud ma mainimagi. Tegime siis valiku lihtsaima Punarinna raja kasuks, mille alguse ja lõpuosa pidi olema kärutatav. Mägine ja kivine maastik on lauskmaalt pärit eestlase jaoks muidugi põnev.

Rahvuspargi tunnusloom on lendorav, kelle pesi on pargis leitud üle 200. Vaadates kaarti, metsa ja teades, et lendorav ei ole inimasustusest eriti vaimustatud, siis arvata võib, et Haukkalampist jäävad tema asualad pigem eemale põhja-ja idasuunda.

Küll aga on Haukkalampi, kui varasema inimõjuga piirkond, see osa rahvuspargist, mis ohverdatud matkaradadele ja imimeste loodusteadlikkuse tõstmisele. Lamapuit ei ole siin juhuslik, vaid seda eksponeeritakse koos vastavate selgitustega, et tõsta inimeste teadlikkust. Veelgi enam, minu jaoks küll veidi liig äärmuslik võte, aga osa lamapuidust on tekkinud looduslikkuse taastamise projekti raames tehistormi (dünamiidiga) abil. Et kust ma nii täpselt tean? Aga isegi looduslikkuse taastamise võtted on siin eksponeeritud ja tahvliga selgitatud.
Mustalampi järv ja selle kaljune kallas.
Jajaa, need on sajad vesiroosilehed ja kaugemal veel ja veel.
U muidugi arvas, et tema jaoks on iga rada käruga läbitav ja tagasipööre ei tule kõne allagi. See siin oli alles algus.
Siit tüüris ta läbi nagu üherattalise aiakäruga.
Siin on poisid mul juba käekõrval :)
 Puhkepaus kivil...
 ...ja vaade vastaskalda maastikule.
Rada oli mitmekesine, kulges põhiosas Mustalampi ja Valklampi järvede kaldail, kust iga natukese aja tagant avanesid maalilised vaated. Valklampi

 Juurikased rajalõigud vaheldusid kividega.
 Ikka kivi kivi kivi, aga männid ei tee sest numbrit.
Kividel pidasime ka pannkoogipikniku.
Raja lõpp oli taas tasasem, aga poisid enam kärusse tagasi ei igatsenudki. Järgmisel korral lähemegi juba käruta.
Hoolimata matkajate ja seeneliste rohkusest, jagus meilegi paari söögikorra jagu pilvikuid, männiriisikaid ja puravikke.

Laupäev, 27. september 2014

Tegevusetuse all me ei kannata

Kolisime Soome kolmes etapis - U tuli juba juuli lõpus, koolilapsed paar nädalat hiljem ja mina 3a kaksikutega augusti viimastel päevadel. Kuna mul ei olnud kolimiseks mitte ühtegi puhkusepäeva - töö Eestis lõppes 31. augustil ja uus tööleping Helsingis algas 1. septembril, siis on viimane 4,5 nädalat olnud üks suuremat sorti mahtra. Selle aja jooksul oleme lisaks põhitööle ajanud asju - võtnud sadu telefonikõnesid, täitnud pakkide viisi blankette ja avanud ümbrikke otsustega, külastanud Maistraati, politseid korduvalt, Maksuametit, pangakontoreid, telefonioperaatori kontorit, fotograafi, arsti, kooliõdesid, hambaarsti (ilma suud avamata), esmaabi osakonda traumaga, perehoidu ja lasteaeda, istunud autoga ummikutes ja sõitnud ühistranspordiga, käinud komandeeringus, metsas seenel, valla päevadel, Turus, poes, kohvikus, jooksmas, saunas, osalenud soome, inglise, rootsi ja eesti keele tundides, pööningutrennis, keraamikaringis, katsetanud kedral treimist ja palju muud. Igatahes tegevusetuse all me kohe üldse ei kannata :D

Möödunud nädalavahetusel toimusid kahepäevased valla meistrivõistlused kergejõustikus - panime omalt poolt välja 4 meest jooksudistantsidele: Ro tõi hõbeda ja Ru pronksi, üks pronksmedal libises  käest - distants jäi liiga lühikeseks. 
Meie pere medalimehed
Ütleme niii, et parim mees võitis - tema sai kõige paremini pihta, millal jooksu alustada ja kus on finišijoon, aga nagu näha pjedestaalil teavad ka meie poisid, mis teha tuleb. Kui nüüd kaksikutest spordimehed peaksid saama, siis on neil 20 aasta pärast hea öelda, et esimene meistrivõistluste medal tuli juba 3 aastaselt :D

Pühapäev, 21. september 2014

Kannapööre ehk miks nii

Seekord ei läinud me nädalaks või kuuks. Ka ei ole tagasisõidukuupäev paigas - isegi mitte aastaarv. Täna ei tea me, kas naaseme aasta, kahe, viie või kümne pärast või oleme läinud, et jäädagi ära. Seekord ei tõuka meid tagant rännukihk või uudishimu avastada tundmatuid paiku. Seekord läheme selleks, et olla ja hoida pere koos. Selleks, et igaüks saaks tööd teha või õppida ja nende tegemiste vahepeal ka puhata.


Lugedes seadusi on Eesti riigis puuetega lastele justkui kõik võimalused tagatud – põhiseadus sätestab võrdsed võimalused ning näitab üles riigi ja KOV-de erilist hoolt puuetega inimeste suhtes. Lastekaitseseadus kinnitab, et lapse loomulik kasvukeskkond on pere ja puudega lapsel on võrdväärsed õigused. Põhikooli ja gümnaasiumiseadus lubab tavakoolidesse eriklasse erivajadustega lastele ja pakkuda neile logopeedi- ja muid teenuseid. Kui KOV-l ei ole olemasolevas koolivõrgus lapsele kohta pakkuda, võib ta kokkuleppel teiste koolipidajatega tagada hariduse omandamise väljaspool koduvalda korraldades või hüvitades sealjuures transpordi. Elu nagu lill! Ka Haridusministeeriumi arvates on kõik kõige paremas korras – iga lapse haridusküsimusega tegeletakse ju individuaalselt lapse vajadustest lähtuvalt.

Tegelikus elus tähendab individuaalne lähenemine aga seda, et puuetega lastest ja nende peredest sõidetakse üle ÜHEKAUPA. Kooliealiseks saava lapse vanematele selgitab haridusspetsialist, et riigile kuuluvas erikoolis on lapsele tagatud parimad spetsialistiteenused ja parim hooldus, mis on lapse vajadustest lähtudes kõige tähtsam. Sellega kaasneb muidugi elamine internaadis, aga lapsed tahtvatki iseseisvuda.

Me räägime siin 7 aastastest lastest, kes on parimal juhul keskeltläbi 3a lapse tasemel ja harjunud istuma emme kaisus! Veel enam, me räägime lastest, kellel on raske või peaaegu võimatu uusi sotsiaalseid suhteid ja sidemeid luua, mis tähendab, et pere ja peresidemed on sellise lapse jaoks kordades väärtuslikumad. Kes peaks kaitsma last, kes puude tõttu ei suudagi enda arvamust välja öelda? Kas seesama haridusspetsialist, kes väikeses vallas kannab ühtlasi lastekaitseametniku kohuseid?

Kui lapsevanem siiski ei ole nõus oma last internaati panema, võib ta oma last iga päev 60 km kooli ja tagasi sõidutada. Tipptunnil ja läbi ummikute on see aga poole kohaga lisatöö, mida aastaid järjest kanda ei suuda või kui suudab, siis kelle arvelt? Ja kui üks lapsevanemaist on komandeeringus, kui on peres veel lapsi, siis ei mängigi enam välja, et mõlemad lapsevanemad saaksid täiskohaga tööl käia. Jah, seadus kohustab valda transpordi hüvitama, kuid tegelikkuses hüvitab vald vaid bensiini. Ma võin ju hommikul lapsele bensiinikanistri näppu anda ja ta kodust välja saata, aga kuidas ta kooli jõuab?

Nii ongi meie koduvalla ja paljude teiste Eestimaa valdade vaimupuudega lapsed oma peredest 7 aastaselt lahutatud. Reaalsus on ka see, et pärast kooli lõppu neid lapsi koju tagasi enam ei oodata, pere on lahku kasvanud – siit edasi läheb tee hooldekodusse (nimetagu neid AS Hoolekandeteenused asutusi kui peenelt tahes). Ma ei tea ühtki teist toimetulekuõppekava last (vbl neid mõni siiski on), kes oleks saanud koduvalla tavakoolis õppida, nagu meie poeg seda 5 aastat tegi, kuid sellest õppeaastast on ka tema ees see uks kinni löödud. Jääb üle vaid internaat või lapse igapäevane transport või kohtutee või ...

Siiani lootsin, et elu puudega lapsega läheb tulevikus helgemaks – saan ju aru, et seadusi paberil luua on lihtsam kui neid ellu viia ja noor riik vajab aega oma asjade korraldamisel. Olen seda aega ju andnudki ... Paraku vaadatas tagasi viimasele aastakümnele, on selge, et järgmise 10 aastaga ei muutu meie vallas mitte midagi. Olen ise elanud ausalt ja seadusi järgides ning oodanud seda ka riigilt. Laste vägisi lahutamine nende vanematest on julm ja silmakirjalik on väita, et see on parim lapsele.

Ma armastan Eestimaad, oma kodu, keelt ja kultuuri. Aga üle kõige armastan ma oma abikaasat ja lapsi. Täna on Eesti riik seadnud mu valiku ette ja ma olen otsuse teinud.

Meie uus kodu põldude ja järvede keskel

Esmaspäev, 7. jaanuar 2013

Morella - linn kui piltpostkaart

Vana-aasta viimastel päevadel, kui neiud otsustasid suvesooja päeva rannas veeta, võtsime poistega ette   sõidu sisemaa suunas - Morellasse. Morella on väike linnake 1000m kõrguse mäe tipul. Nagu ühest  mäeelamusest oleks väheks jäänud, eks ole! Tegin siiski eeltööd Google Mapsi abiga - piisava suurenduse abil oli selge, et teele jääb üks sik-sak pistes tõus mäkke, aga tundus, et seda pole siiski nii palju, et taas küladest saiapuru teha. Tee Morellasse oli seekord tõesti kaunite mägiste vaadetega, kuid ilma teravate elamusteta.
 

Juba mitmete kilomeetrite kauguselt avaneb linnale piltpostkaardivääriline vaade - kompaktne ajalooline linnake, mille keskel kirsimarjaks kindlus kõrgel kivisel kaljutipul.



Linna piirab tervikuna 2,5 km pikkune kivimüür, mille 7 väravat võimaldavad linna siseneda nii jalgsi kui ka autoga.




Kitsukeste ajalooliste tänavatega linnake ise on jalutamiseks nii mõnusalt kompaktne. Seega pole vajadust linnamüüri sees autoga manööverdama hakata, pealegi on külaliste jaoks väljapoole müüri  rajatud hulgaliselt parkimiskohti.
 Samavõrd kaunis kui on vaade linnale, avanevad vaated ümbritsevale maastikule linnast seest. Kohati jääb mulje, et majad oleks justkui kollaažina taustamaastikule kleebitud.





Morella väikesele omavalitsusele kuulub ka mäge ümbritsev põllumajanduspiirkond - kasvatatakse lambaid, sigu, kanu. Omamoodi piirkonna kaubamärk on mustad trühvlid. Linna ümbritsevad põllumajandushooned on kõik korras ja silmale ilusad vaadata.


Hoonestus linnas sees on aga klass omaette - kõik linna ajaloolised hooned (peale ühe hetkel renoveeritava kastellivare) on taastatud või hästi hoitud ja hooldatud, viimse kui detailini väljapeetud. Hoonestus pärineb erinevatest ajajärkudest, kuid moodustab väga hästi kokkusobiva ja tervikliku ansambli. Kogu linn on justkui elav muuseum - iga hoone on seisatamist ja vaatamist väärt.
Tänavad on kitsad, peatänavale annavad liikumisruumi juurde sammastel hooned.



Lisaks peenele sepatööle, kohtab siin palju puidumeistrite loomingut - vaata nt nende katusetalade viimistlust räästa all.


Kitsuke peatänav. Mis sest, et vastasmajad vaat et puudutavad üksteist - rõdu peab ja mahub alati ära. Siin võiks vist käe välja sirutada ja vastasmaja naabrile pühapäeva hommikul tassikese kohvi pakkuda.


Ma ei tea, mis tähendab rõdu morellalase jaoks, aga võin oletada, et see on midagi palju rohkemat, kui üksnes detail maja küljes ilma takseerimiseks või pesu kuivatamiseks. Suhtlemisvahend? Interneti või intraneti eelkäija? Selliste rõduinfosüsteemide omanikud poleks kindlasti niipea Skype'i saanud leiutada.


Detaile, mida vaadata siin jätkub - kõik majad on erinevad ja samas nii hästi kokkusobivad.


Juba ainuüksi uksed - neid on siin kandilisi ja kaarekujulisi, terava tipuga, kaunistustega ja kui paar sepatööna valminud raudust välja arvata, on nad kõik puidust. Terve linna peale polnud mitte ühtegi plekktahvelust.







Need uksed pildistasin järjest valikuta ühe kõrvaltänava umbes 10m lõigul. Pane tähele parkimise keelu märke majaseinal viimasel kahel fotol. Justnimelt, need kolmeosalised on garaažiuksed. Kui mu vihmas ja hanges kössitav auto seda näeks, sõidaks vist plakatiga Toompeale.

Risti mäenõlvaga kulgesid trepptänavad.


Tihti olid astmed nii madalad ja sügavad, et võis vabalt titekäruga alla purjetada - poistele tegi see hirmsasti nalja.


Väljak päikesekellaga.


Kõrvuti vanemate majadega või linnas leida ka paar kaasaegset hoonet, mille arhitektuur oli uskumatult maitsekalt sobitatud ajaloolise hoonestusega nt nagu see hoone vasakut kätt.


Ma ei tea, kuidas küll suudetakse linnakeses selline arhitektuurne harmoonia tagada või kui paks on Morella omavalitsuse ehitustegevuse ja muu eluolu piibel, aga tulemus on igatahes super. Linnake oli väga väga puhas, kuid ma ei näinud mitte ühtki prügikonteinerit, PVC kommertsreklaamtahvlit vmt. Ülalnähtava kaasaegse hoonega samale väljakule jääb väga uhke Santa Maria kirik, kusjuurest seest on kirik sama uhke. 


Kahjuks ei tulnud sisepiltidest suurt midagi välja, kuna ma ei tihanud seal välgutada, aga üks väike trepidetail siiski.


Linna peatänaval asuvad väikesed ärid - kudumipoekesed, pagarikojad, lihakarnid jm kohaliku toidu ja käsitööpoekesed. 


Seebiäri


Ühtlasi on Morella hispaanlaste jaoks väga oluline gastronoomiline sihtpunkt. Sõime seal lõunat meiegi. Mida saab 12€ eest Tallinna vanalinnas, võib igaüks ise ette kujutada, kuid Morella tippkoka restoranis saab selle eest salati, eelroa, põhiroa, desserdi ja kohvi. Valisime kõik erinevad road ja saime osa laiast valikust nii Morellale kui ka Hispaaniale omasest köögist - lamba-oasupp, erinevad küpsetatud lihad ja vorstid (sh verivorst!), vormiroad... heh, kõige koostist ei suutnud maitse järgi tuvastadagi.

Kuna Morella tunneb uhkust ka piirkonnale omaste pagaritoodete üle, siis võtsime pagarikojast koduteele kaasa veel flaoone, mandliküpsiseid jm.
 

Robi ja Ruudi kiitsid suuri mandliküpsiseid, mille kaarekujust võis aimata, et neid küpsetatakse ilmselt mingitel torudel?


Morella on kindlasti väärt külastamist ja selleks võiks planeerida terve päeva. Meil jäi seekord veel paljugi nägemata - kindlus kaljutipul ja teised muuseumid (sh lastele ehk huvi pakkuv dinosauruste muuseum). Arvestada tasuks ka sellega, et ilm on sisemaa suunas ja kõrgel mäetipul tibake jahedam kui rannikul.