Selleaastane sügis on meid soosinud - päikeselised ja soojad nädalalõpuilmad ahvatlevad maailma avastama. Eilne väike autosõit viis meid Siuntio valda - kohalikku toitu ja käsitööd propageeriv väike laat oli ootamatult rahvarohke, väiketootjate sortiment rikkalik ja kohapealsed ühepäevakohvikud ülimalt populaarsed. Muuhulgas tegid head äri saarlased brandinime all "Saaremaine". Käsitööd oli vähem, aga alpakavilla lõngad olid küll imeilusad nagu ka kolm elusuuruses alpakat ise. Pärast laata käsime Siuntios kohvikus, sellesamas, kus me suve alul esimese Soome luuretripi ajalgi puhkepausi pidasime. Kohviku lähedal asuva kooliaia serva suvel ääristanud lillepuud (nii Ru ja Ro need ristisid) olid nüüdseks omale külge kasvatanud pisikesed tumepunased paradiisiõunakesed.
Tänaseks plaanisime aga veidi pikema seikluse. See on nüüd küll väike liialdus, aga sisuliselt meie ukse all asub Nuuksio rahvuspark. Kõige lähem rada saab alguse lausa Veikkolast, aga esimeseks sihtmärgiks valisime siiski pargi keskmes asuva Haukkalampi, kus asub infopunkt ja loodustuba ning kust lähtub kõige arvukam osa ringina planeeritud matkaradasid. Juba Vana-Turu maanteelt Nuuksio peale keerates tekkis kerge kahtlus ja üha edasi see süvenes. Ühel hetkel meenutas meie sõit juba ravitseja Niguli juurde minekut filmis "Keskea rõõmud". Harjunud Lahemaa rahvuspargi inimtühjade metsadega, ei osanud me sellist rahvaste möllu ees oodata. Mitte, et ma tahaks kedagi ära hirmutada, aga pargikülastuseks oleks ilmselt mõni tööpäev rahulikum valik.
Infopunktist jagai meile lahkelt teavet, muuhulgas, et ükski ringrada lastekäruga läbitav ei ole, seda, et meil mittestandardses laiuses kaksikutekäru on, ei hakanud ma mainimagi. Tegime siis valiku lihtsaima Punarinna raja kasuks, mille alguse ja lõpuosa pidi olema kärutatav. Mägine ja kivine maastik on lauskmaalt pärit eestlase jaoks muidugi põnev.
Rahvuspargi tunnusloom on lendorav, kelle pesi on pargis leitud üle 200. Vaadates kaarti, metsa ja teades, et lendorav ei ole inimasustusest eriti vaimustatud, siis arvata võib, et Haukkalampist jäävad tema asualad pigem eemale põhja-ja idasuunda.
Küll aga on Haukkalampi, kui varasema inimõjuga piirkond, see osa rahvuspargist, mis ohverdatud matkaradadele ja imimeste loodusteadlikkuse tõstmisele. Lamapuit ei ole siin juhuslik, vaid seda eksponeeritakse koos vastavate selgitustega, et tõsta inimeste teadlikkust. Veelgi enam, minu jaoks küll veidi liig äärmuslik võte, aga osa lamapuidust on tekkinud looduslikkuse taastamise projekti raames tehistormi (dünamiidiga) abil. Et kust ma nii täpselt tean? Aga isegi looduslikkuse taastamise võtted on siin eksponeeritud ja tahvliga selgitatud.
Mustalampi järv ja selle kaljune kallas.Jajaa, need on sajad vesiroosilehed ja kaugemal veel ja veel.
U muidugi arvas, et tema jaoks on iga rada käruga läbitav ja tagasipööre ei tule kõne allagi. See siin oli alles algus.
Siit tüüris ta läbi nagu üherattalise aiakäruga.
Siin on poisid mul juba käekõrval :)
Puhkepaus kivil...
...ja vaade vastaskalda maastikule.
Rada oli mitmekesine, kulges põhiosas Mustalampi ja Valklampi järvede kaldail, kust iga natukese aja tagant avanesid maalilised vaated. Valklampi
Juurikased rajalõigud vaheldusid kividega.
Ikka kivi kivi kivi, aga männid ei tee sest numbrit.
Kividel pidasime ka pannkoogipikniku.
Raja lõpp oli taas tasasem, aga poisid enam kärusse tagasi ei igatsenudki. Järgmisel korral lähemegi juba käruta.
Hoolimata matkajate ja seeneliste rohkusest, jagus meilegi paari söögikorra jagu pilvikuid, männiriisikaid ja puravikke.
1 kommentaar:
Neil radadel oli ilmselt raske kulgeda, aga Soome metsad ... on arvuti tagant vaadates lummavad :)
Postita kommentaar