neljapäev, 27. detsember 2012

Elamuste päev mägedes

Eile ehk kolmapäeva hommikul toppisime oma 5 last ja kolm korda rohkem pampusid autosse ja võtsime suuna tagasi põhja poole. Et vahepeal jalgu sirutada, oli plaanis paar külastust. Esiteks palusime GPSil meid viia Busot külakesse, kuna seal pidid asuma Canelobre koopad. Esialgu oli meil aega atraktsiooni avamiseni kõvasti üle, aga see kulus märkamatult kiiresti Busot kesklinnas. Järsul mäeküljel üha kitseneval ühesuunalisel tänaval edasi laveerides, jõudsime ühel hetkel ritmikuni, kust otse jäi ette maja, aga ei vasakule ega paremale 6m pikkuse autoga pöörata polnud enam võimalik.

Kui Urmas oli juba pool maad ära tagurdanud, jõudis sappa üks senjoora oma pisikese punase autoga. Kuni mina prouale käte ja jalgadega ja ainsa hetkel pähetulnud hispaaniakeelse fraasiga “seis metros” olukorda selgitasin paludes korraks kõrvale tõmmata ja meid läbi lasta ning kuni tema mulle selgitas, et siin on ühesuunaline ja me sõitku parem edaspidi, jõudis meie taha veel kaks senjoori, kes samuti polnud nõus kõrvale tõmbama, kuigi neil kõigil oli see hetkel võimalik. Niisiis sõitis Urmas uuesti veerand tänavat edasi, kus oli esimene ja ainus pilu, kuhu korraks auto kõrvale tõmmata ning alustas uuesti tagasiteed. Sisustasime kenasti kogu oma liigse aja Busot külakese kesksel tänaval edasi-tagasi sõites ja lõpuks selgus, et kesklinna poleks üldse vaja olnud sisse trügida, sest koopad ise asusid mitu km edasi.

Canelobre koopad paiknevad mäeküljel, kust avaneb võrratult kaunis vaade ümbruskonnale ja isegi merd oli näha, kuigi me olime tüki maad rannikust sisemaa pool.


Koobastes sees pildistada ei ole lubatud ja me viisakalt ei katsetanud ka. Eksponeeritud põhikoobas ise on võimas ja kõrge – 70m, ka stalagmiidid olid kohati üle 10m kõrged. Ärakasutades koopa head akustikat, korraldatakse siin klassikalise muusika kontserte.

Meie järgmine peatuskoht ootas meid Callosa de'n Sarrias, mis on koht Benidormist sisemaa poole. Benidormi pilvelõhkujatemetsast mööda sõites, sai selgeks, miks kohalikud seda linna käest lastud kinnisvaraarenduseks peavad.


Pika nimega Callosast pisut edasi mööda käänulist mägiteed, mille külgedel kasvasid tundmatu välimusega kangaga varjutatud viljapuud, paikneb kaktusteaed. Kuigi pooltel meie seltskonnast olid kaktusteaia suhtes sügavalt negatiivsed eelarvamused, siis erakapitalil loodud 5 ha suurune Cactus d'Algar aed lõunapoolsel mäeküljel suutis köita nii taimehuvilisi, kui ka mitte nii huvilisi, sealhulgas lapsi: piimalillealleed, kaktusekeradega väljad, kõrged sambad, agaavid, aaloed, kalanhoed, jukkad, lisaks palmid jm puud, looklevad teerajad, pingid, purskaevud ja dinasauruste kujud – igaühele midagi.  

 












Aia juurde kuulus kohviterrass ja poeke. Poes pakuti nii oma toodangut potis, pudelis, purgis kui ka kaugemalt kaktustest käsitööni.Selgus, et tundmatud viljapuud kandsid vilju nimega nisperos, neist oli tehtud moose, kompotte ja kangemat kraami. Kohvi joodud, kõht täidetud, auto mõne okkalise ja kingitusega lastitud, oli meie planeeritud päevaprogramm täidetud ning Urmas andis gpsi blondiinile juhtnööri meid Benicassimisse juhatada. Päeva teiseks pooleks jäi seega mõnisada kilomeetrit sujuvat kiirteesõitu, mis lubas juba 3-4 paiku pärastlõunal Benicassimi kandis kohal olla.


Gps arvas, et Benidormi suunas tagasi pole vaja minna, et võib siitsamast mäenurga tagant suududa põhja poole ja siit tegelikult meie selle päeva suurimad elamused alles algasid. Sõit kulges mööda käänulisi mägiteid nagu Algarisse tulles, aga selle asemel, et sujuvalt suuremale teele välja jõuda, läks meie eesseisev teelint aina järsemaks ja kitsamaks, isegi ühtki ristmikku ei lubatud enne 8km. Olgu siis – käänutame selle 8 ära, küllap siis jõuame suuremale teele.



Kuid võta näpust, tee ronis aegamööda mäest üles, laskudes uuesti alla vaid selleks, et tõusta taas järgmise senisest veel kõrgema mäe otsa. Avarad vaated ülalt alla orgudesse võtsid kõhu kergelt õõnsaks, aga näpp fotoaparaadil klõpsis veel entusiastlikult. 8 km ristmik polnud mingi loodetud risttee, lihtsalt üks kitsuke poolpüstloodis mahasõit kuhugi – täpselt nii nagu kõik järgmised.



Tee muutus sujuvalt aina kitsamaks ja kitsamaks, tee keskele oli joonitud küll keskjoon, aga sellest ääreni jäi lõpuks järgi vaid 1,5m. Ma saan aru, et tee kitsas ja joon oli vaja tõmmata, aga no 2 meetri laiust autot 1,5 peale kokku ju ikkagi ei tõmba! Ja loomulikult ei olnud me sel teel ainsad liiklejad. Arvestades, et hispaanlased litsuvad end nui neljaks kasvõi lukuaugustki läbi, siis oli mul seal kuristiku servapoolel päris-päris kõhe juba. Mina ei tahtnud enam midagi – ei edasi sõita ega tagasi. Ja autost välja polnuks ka sentimeetritki kuhugi mujale kui õhku astuda. Oleks siis see kitsuke teegi kogu ulatuses mäkke sisse raiutud olnud, aga ei - kohati oli teealune mäeküljele nagu mingite müüridega kinnitatud. Tahtsin niiväga uskuda, et seal kivide ja mördi vahel on mingigi raudarmatuur ja et loodetavasti ei seisa see teesakike vaid jumala armust oma kohal.

Kas see liiklusmärk pidigi selline olema või jooksis ka teemeestel juba juhe kokku.
  





Arvan, et ka need šerpentiinikurvid ei olnud vist 6m pikkuse auto jaoks disainitud, igatahes lõpetasin ma fotokanäppimise ära, pigistasin ukse käepidet ja palusin sohvrilt ainult aeglasemalt ja veel aeglasemalt ja siis veel... kuigi me niikuinii ainult roomasime ja hiilisime. Lõpuks tundus mulle, et me sõidame umbes Tallinna teletorni kohviku terrassil, selle vahega, et mingit reelingut polnud. Küladest all oli järel vaid saiapuru!






Kui me selle, järjekordselt eelmistest kõrgema, otsast laskuma hakkasime, muutus tee õige pisut laiemaks ja suundus sisse eaka ja tiheda hoonestusega külakesse Llosa de Camacho. Vasakul torkas kohe silma meepood, selle kõrval kangialuses müüs auväärt eas proua mandariine. Nähes kasvõi korraks võimalust autost väljuda, olin esimene vabatahtlik mandariinišoppingule minema. 

Mandariinimüüja oli jutukas ja parasjagu oli tal külas sama küpses eas veel jutukam sõbranna. Kui ma esialgu palusin endale pakkuda sinco kilos mandarinas 2€ eest, siis nähes soodsat võimalust hetke pikendada, palusin veel ühe sinco panna ja miks mitte ka kilo almandros 1€ eest. Autos rabasid lapsed suurte küpsete mandariinide järele, degusteerisid ja arvasid, et võiks veel ühe sinco tagavaraks võtta – mine tea, kui kauaks me siia mägedesse jääme. No mis sai mul vastu olla – teatasin prouadele, et mul "sinco ninjos en coche", laiutasin käsi ja tellisin juba kohe dos sinco mandarinos. Sõbranna noogutas mõistvalt pead ja teatas, et tal 4 last ja 7 lapselast. Ja et tal kulub ka kodus sinco korraga – sellest ma muidugi ei saanud aru, kas ta sööb 5 kilo üksi või on mõni suurest vahmiilist abiks. Vahepeal meepoest saabunud Urmas vist ka ei soovinud enam autot näha ja tellis tädilt veel 5kg mandleid. Lõpuks said proual mandariinid otsa, aga tal oli müügis veel mõned klaaspudelid oliiviõli ja punast veini. Sõbrannale oligi l õli ja 2l veini kotti valmis pakitud. Urmas vist ei tahtnud ikka veel autot ja mägesid näha, igatahes tehes näo, et ta ei ole veini varasemast omanikuvahetusest teadlik, ostis ta igaks juhuks ära sõbrannale 2l Coca-cola pudelisse pakitud punase veini. Ja meie lapsed olid agaralt nõus kõik 20kg mandariine oma sülle võtma, sest mujal ju ruumi polnudki. Aga see oli vaeva väärt ka - need mandariinid olid parimad maailmas – küpsenud päikeses järskude mäenõlvade üherealistel terrassidel. Ka istutustihedus reas oli tunduvalt hõredam, kui lauskmaa äriistandikes. Tegelikult on see kohtumine mägiküla vanaprouadega ainus kord, kus ma tundsin tõesti puudust hispaania keele oskusest.

Lõpuks me saime siiski aru, et isegi kui me sel päeval sinna külakesse ööbima jääksime, tuleb ükskord ikkagi edasi (või tagasi?) sõita ja keerasime autonina uuesti teele. Õnneks hakkas tee nüüd aina laiemaks muutuma, tulid ristmikud ja suuremad maanteed, mäed hajusid kuhugi kaugemale, kuni lõpuks pimedas kiirteele jõudsime.

esmaspäev, 24. detsember 2012

Soolajärved

Nii Torrevieja kui mõnede teiste lähedaste rannaasulate ajaloolised elatusallikad on olnud soolatootmine ja kalandus. Torrevieja külje all asuvad kaks suurt soolajärve - põhja pool La Mata laguun ja idas Torrevieja laguun. Laguunidele on ehitatud terve basseinide ja kanalite süsteem. Mõlemad laguunid on kanalite kaudu ühenduses Vahemerega. Mageveetoide järvedel puudub. Suvise kuiva ja päikeselise kliima toimel vesi järvepinnalt aurustub ja soolade sisaldus allesjäävas vees kontsentreerub. Ajalooliselt juhiti kõrge soolsusega vesi edasi basseinidesse, lasti jätkuvalt aurustuda ja protsessi käigus settinud sool koguti kokku. Ei uurinud, kui palju täna tehnoloogilised lahendused soolatootmisprotsessi kiirendavad, aga kindlasti teevad suurema osa tööst ka praegu järved ise.

Lisaks Torrevieja järvele käisime vaatamas ka soolajärve San Pedro del Pinataris. Vaade soolatööstuse toodangule.
Soolatootmisettevõttest Salina Marinani (Soolasadam) kulgeb Torrevieja linna alt ca 1m läbimõõduga toru, milles liikuv lint. Sool liigub lindil sadamani, kai ääres tõuseb lint ca 5m kõrgusele, mille otsast  langebsool lahtiselt laeva.

Vaade Marina Salinale merelt, roheline ehtis ongi soolalindi lõpp-punkt.

Nii Torrevieja kui ka San Pedro del Pinatari soolajärv on looduskaitse all, eelkõige pesitseva ja läbirändava linnustiku kaitseks. La Mata laguuni ümber kulgevad infotahvlite ja linnuvaatlusmajakestega varustatud ratta- ja matkarajad. Järve kaldal soodustatakse põllumajanduslikku tegevust. Varasemalt kasvatati siin sööta soolatööstuses töötavatele veoloomadele, tänapäeval laiuvad viinamarjaväljad.

Musta karva linnuvaatlusonn, kus aknaavade ees sisseehitatud pingid pikemaks ootamiseks.

Kitsas teerada onnini on varjatud laastumattidega.


Kasin taimestik soolajärve kaldal. Linde me siin ei kohanud - ei tea, kas põgenesid kõik 5 lapsega pere eest või on siin sagimist rohkem pigem rändeajal.

Torrevieja laguuni vee äärde jõudmine ei olnud lihtne - järvede ümber on paigaldatud traataiad ja ligipääsukohtade osas teavet laialt ei jagata. Sobiv supluskoht soolavees hõljumiseks jäigi leidmata. Kuid läbi tsitruseaedade mööda kahtlast augulist kruusateed jõudsime päris juhuslikult otse Torrevieja laguuni poolitava tammi ja kanalini.

Torrevieja laguun on eriti huvitav selle roosa värvusega vee poolest. Pilt ei valeta, täpselt nii roosa see ongi. Kui ma õieti aru sain, siis tuleb roosakas värvus kõrgest joodi sisaldusest.



San Pedro del Pinatari soolajärvel kohtasime flamingosid. Nii paljukest, kui meie fotoaparaadiga neist jäädvustada andis. Soolajärvede flamingode sulestik on roosa asemel peaaegu valge, mis tulenevat vee soolsusest.

laupäev, 22. detsember 2012

La Manga ja Mar Menor

La Manga on kitsas (100-1200m), kuid ligi 24 km pikk maariba Vahemeres ulatudes Cabo de Palosest kuni Punta del Mojonini. Algselt vaid rida saari, mis valdavate hoovuste toel kogusid enda ümber setteid ja liiva, on tänaseks sulgenud kogu kunagise lahesopi. Siiski veel kahe kanaliga Vahemerega ühenduses olev kunagine laht kannab nime Mar Menor - eestikeelses tõlkes "väike meri". 
50 aastat tagasi avastas La Manga turismitööstus - siia hakati rajama puhkehoonestust, mis tänaseks on katmas kogu maariba. Sõites La Manga poole, jääb autoaknast mulje, et hooned paikneks justkui vees.


Vaade La Mangast ühele kahest kanalist.

Vaade La Mangast Mar Menorile.

Vesi 170 km2 suuruse pindalaga Mar Menoris on soolasem ja keskmiselt 5 kraadi soojem kui Vahemeres, mis teeb sellest pikema hooajaga kuurortpiirkonna. Meie pere suplejad hindasid praegu, jõulude eel, veetemperatuuriks siin u 18 kraadi. Siiski ei ole siinne Murcia regiooni kuuluv rannik sedavõrd massiturismi ohvriks ja sellest sõltuvaks langenud kui nt Alicante piirkonna Torrevieja kant. Kui Alicante piirkonnas leidub hulgaliselt söötis maid, siis Murcia regioon torkab silma üles haritud põllumaa poolest - kasvatatakse erinevaid kultuure - lisaks tsitruselistele ja oliividele hakavad silma üüratud köögiviljapõllud (artišokk, seller jm) ning katmikalad. Sadamates saalivad kajakate saatel kalalaevad. Omades muid sissetulekuallikaid turismi kõrval, elab Murcia rannikualadel rohkem hispaanlasi, arendustegevus on olnud vaiksem ja asulad ei näi talvel sedavõrd väljasurnud. Ka rannikuäärne hoonestus ja üldine ehitustegevus on olnud läbimõeldum ja tagasihoidlikumates mahtudes. Mar Menori mandripoolne serv on pea kogu ulatuses lai liivarand, mille katkestavad üksikud sadamad.
 Ranna ja hoonestuse vahel kulgeb kilomeetreid pikk rannapromenaad.

Promenaadi puistu moodustasid valdavalt selliste kirevate viljadega palmid - ilmselt datlid, aga sel juhul veel mitte küpsed.

Kui Robi tundis lihtsalt rõõmu liivast,
siis Ruudi üritas igal hetkel kõikvõimalikes suundades maailma avastama minna.
Kui ma tuleks tagasi Kagu-Hispaaniasse, siis peatuks Alicante ümbruse kuurortide asemel pigem Murcia rannikualadel.

reede, 21. detsember 2012

Cartagena: linn täis elu ja ajalugu

Paari päeva eest tegime väikese sõidu lääne poole Cartagenasse. Võrreldes Torreviejaga on paarisaja tuhande elanikuga Cartagena toimekas ja elav linn - siin on mitmeid ülikoole (silma jäid meditsiini-, tehnikaülikoolid), mereväebaas jm. Parkides auto sadama - ja vanalinna lähedusse, jäid meid huvitanud kohad jalutuskäigu raadiusesse, kusjuures huviväärsuste leidmine on tänu korralikule viidastusele imelihtne. Cartagena on oma rikkaliku ajaloo pärinud ilmselt tänu soodsale asukohale ja looduslikult suurepäraselt kaitstud sadamakohale. 

Sadam paikneb kitsukese sissepääsuga lahesopis, mis on mere poolt kaitstud kõrgete mägedega. Ka täna asub Cartagenas Hispaania mereväe tähtsaim baas Vahemerel kaldal.

Samas on lahesopis sees piisavalt ruumi jahi- ja kaatrisadamale, kaubalaevadele, mereväele, lõbusõidu- ja luksalustele. Allolevale pildile on jäänud valgevene ärimehe jäälõhkujaninaga luksalus, kus sisepinda 2000m2 (ei, ma ei eksinud nulliga) ja alaliselt palgal 35 meeskonnaliiget. 

Cartagena kõrgaeg jääb rooma impeeriumi aega, mida me kohapeal ka usinalt avastama asusime. Keset linna teostatud väljakaevamiste käigus on avatud kvartal roomaaegsest linnast, millest omakorda on kaks kunagist hoonet on alates sellest aastast põhjalikumalt eksponeeritud.  Molinete vabaõhumuuseum kergkatuse all tutvustab roomaaegset saunahoonet koos kõigi oma ruumidega ja kunagist kõrgema seltskonna kooskäimise ja bankettide korraldamise hoonet.
Avalik saunakeskus 1. sajandist eK
Osaliselt säilinud põrandaparkett
Banketihoone 1. sajandist eK, kesksel kohal aatrium
Järgmiseks seadsime sammud poole kilomeetri kaugusele rooma teatri muuseumisse. Teater ehitati 1.-5. saj eK, 3.sajandil asus teatri asemele turg. Sissepääs muuseumisse on tegelikult mitu hoonet eemal väikeselt platsilt valitsushoone vastast. Teatrini viib maa-alune ekspositsioonialana kasutatav koridor, mis läbib ka kunagise Santa Maria kiriku keldri. Santa Maria kiriku varemed on näha alloleva pildi tagaosas, teatri taustal. 
Vaade orkestrast lavale

Kes ei raatsi teatri külastuse eest raha välja käia ning loobub lava ja pinkide vahel jalutamast, saab nautida üldist vaadet pingiridade taga asuvalt pargialalt (mõistlik variant ka käru- või ratastooliomanikele, kel treppidest liikumine liig keeruline). Vaade teatrile ülalt keskjoonelt. 
Pärastlõunal külastasime veel allveearheoloogimuuseumi sadamapiirkonnas, kus suuremate laste jaoks on palju interaktiivseid nuppude ja puutetundlike ekraanidega vidinaid, mis tutvustavad linna meresõidu, eelkõige selle kaubavahetuse ajalugu, aga samuti allveearheloogide igapäevatööd. Muuseumi ekspositsioon on lisaks hispaania keelele ka inglise keeles esitletud, lapsed kuni 18. eluaastani pääsevad sisse tasuta.