Eile ehk kolmapäeva hommikul toppisime oma 5 last ja kolm korda rohkem pampusid autosse ja võtsime suuna tagasi põhja poole. Et vahepeal jalgu sirutada, oli plaanis paar külastust. Esiteks palusime GPSil meid viia Busot külakesse, kuna seal pidid asuma Canelobre koopad. Esialgu oli meil aega atraktsiooni avamiseni kõvasti üle, aga see kulus märkamatult kiiresti Busot kesklinnas. Järsul mäeküljel üha kitseneval ühesuunalisel tänaval edasi laveerides, jõudsime ühel hetkel ritmikuni, kust otse jäi ette maja, aga ei vasakule ega paremale 6m pikkuse autoga pöörata polnud enam võimalik.
Kui Urmas oli juba pool maad ära
tagurdanud, jõudis sappa üks senjoora oma pisikese punase autoga.
Kuni mina prouale käte ja jalgadega ja ainsa hetkel pähetulnud
hispaaniakeelse fraasiga “seis metros” olukorda selgitasin
paludes korraks kõrvale tõmmata ja meid läbi lasta ning kuni tema
mulle selgitas, et siin on ühesuunaline ja me sõitku parem
edaspidi, jõudis meie taha veel kaks senjoori, kes samuti polnud
nõus kõrvale tõmbama, kuigi neil kõigil oli see hetkel võimalik.
Niisiis sõitis Urmas uuesti veerand tänavat edasi, kus oli esimene
ja ainus pilu, kuhu korraks auto kõrvale tõmmata ning alustas
uuesti tagasiteed. Sisustasime kenasti kogu oma liigse aja Busot
külakese kesksel tänaval edasi-tagasi sõites ja lõpuks selgus, et
kesklinna poleks üldse vaja olnud sisse trügida, sest koopad ise
asusid mitu km edasi.
Canelobre koopad paiknevad mäeküljel,
kust avaneb võrratult kaunis vaade ümbruskonnale ja isegi merd oli näha,
kuigi me olime tüki maad rannikust sisemaa pool.
Koobastes sees
pildistada ei ole lubatud ja me viisakalt ei katsetanud ka.
Eksponeeritud põhikoobas ise on võimas ja kõrge – 70m, ka
stalagmiidid olid kohati üle 10m kõrged. Ärakasutades koopa head
akustikat, korraldatakse siin klassikalise muusika kontserte.
Meie järgmine peatuskoht ootas meid
Callosa de'n Sarrias, mis on koht Benidormist sisemaa poole.
Benidormi pilvelõhkujatemetsast mööda sõites, sai selgeks, miks
kohalikud seda linna käest lastud kinnisvaraarenduseks peavad.
Pika nimega Callosast pisut edasi mööda
käänulist mägiteed, mille külgedel kasvasid tundmatu välimusega
kangaga varjutatud viljapuud, paikneb kaktusteaed. Kuigi pooltel meie
seltskonnast olid kaktusteaia suhtes sügavalt negatiivsed
eelarvamused, siis erakapitalil loodud 5 ha suurune Cactus d'Algar
aed lõunapoolsel mäeküljel suutis köita nii taimehuvilisi, kui ka
mitte nii huvilisi, sealhulgas lapsi: piimalillealleed,
kaktusekeradega väljad, kõrged sambad, agaavid, aaloed, kalanhoed,
jukkad, lisaks palmid jm puud, looklevad teerajad, pingid, purskaevud
ja dinasauruste kujud – igaühele midagi.
Aia juurde kuulus kohviterrass ja
poeke. Poes pakuti nii oma toodangut potis, pudelis, purgis kui ka
kaugemalt kaktustest käsitööni.Selgus, et tundmatud viljapuud
kandsid vilju nimega nisperos, neist oli tehtud moose, kompotte ja
kangemat kraami. Kohvi joodud, kõht täidetud, auto mõne okkalise
ja kingitusega lastitud, oli meie planeeritud päevaprogramm täidetud
ning Urmas andis gpsi blondiinile juhtnööri meid Benicassimisse
juhatada. Päeva teiseks pooleks jäi seega mõnisada kilomeetrit
sujuvat kiirteesõitu, mis lubas juba 3-4 paiku pärastlõunal
Benicassimi kandis kohal olla.
Gps arvas, et Benidormi suunas tagasi
pole vaja minna, et võib siitsamast mäenurga tagant suududa põhja
poole ja siit tegelikult meie selle päeva suurimad elamused alles
algasid. Sõit kulges mööda käänulisi mägiteid nagu Algarisse
tulles, aga selle asemel, et sujuvalt suuremale teele välja jõuda,
läks meie eesseisev teelint aina järsemaks ja kitsamaks, isegi
ühtki ristmikku ei lubatud enne 8km. Olgu siis – käänutame selle
8 ära, küllap siis jõuame suuremale teele.
Kuid võta näpust, tee ronis aegamööda
mäest üles, laskudes uuesti alla vaid selleks, et tõusta taas
järgmise senisest veel kõrgema mäe otsa. Avarad vaated ülalt alla
orgudesse võtsid kõhu kergelt õõnsaks, aga näpp fotoaparaadil
klõpsis veel entusiastlikult. 8 km ristmik polnud mingi loodetud
risttee, lihtsalt üks kitsuke poolpüstloodis mahasõit kuhugi –
täpselt nii nagu kõik järgmised.
Tee muutus sujuvalt aina kitsamaks ja
kitsamaks, tee keskele oli joonitud küll keskjoon, aga sellest
ääreni jäi lõpuks järgi vaid 1,5m. Ma saan aru, et tee kitsas ja
joon oli vaja tõmmata, aga no 2 meetri laiust autot 1,5 peale kokku
ju ikkagi ei tõmba! Ja loomulikult ei olnud me sel teel ainsad
liiklejad. Arvestades, et hispaanlased litsuvad end nui neljaks
kasvõi lukuaugustki läbi, siis oli mul seal kuristiku servapoolel
päris-päris kõhe juba. Mina ei tahtnud enam midagi – ei edasi
sõita ega tagasi. Ja autost välja polnuks ka sentimeetritki kuhugi
mujale kui õhku astuda. Oleks siis see kitsuke teegi kogu ulatuses
mäkke sisse raiutud olnud, aga ei - kohati oli teealune mäeküljele
nagu mingite müüridega kinnitatud. Tahtsin niiväga uskuda, et seal
kivide ja mördi vahel on mingigi raudarmatuur ja et loodetavasti ei
seisa see teesakike vaid jumala armust oma kohal.
Kas see liiklusmärk pidigi selline olema või jooksis ka teemeestel juba juhe kokku.
Arvan, et ka need šerpentiinikurvid ei
olnud vist 6m pikkuse auto jaoks disainitud, igatahes lõpetasin ma
fotokanäppimise ära, pigistasin ukse käepidet ja palusin sohvrilt
ainult aeglasemalt ja veel aeglasemalt ja siis veel... kuigi me
niikuinii ainult roomasime ja hiilisime. Lõpuks tundus mulle, et me
sõidame umbes Tallinna teletorni kohviku terrassil, selle vahega, et
mingit reelingut polnud. Küladest all oli järel vaid saiapuru!
Kui me selle, järjekordselt eelmistest
kõrgema, otsast laskuma hakkasime, muutus tee õige pisut laiemaks
ja suundus sisse eaka ja tiheda hoonestusega külakesse Llosa de
Camacho. Vasakul torkas kohe silma meepood, selle kõrval kangialuses
müüs auväärt eas proua mandariine. Nähes kasvõi korraks
võimalust autost väljuda, olin esimene vabatahtlik
mandariinišoppingule minema.
Mandariinimüüja oli jutukas ja
parasjagu oli tal külas sama küpses eas veel jutukam sõbranna. Kui
ma esialgu palusin endale pakkuda sinco kilos mandarinas 2€ eest,
siis nähes soodsat võimalust hetke pikendada, palusin veel ühe
sinco panna ja miks mitte ka kilo almandros 1€ eest. Autos rabasid
lapsed suurte küpsete mandariinide järele, degusteerisid ja
arvasid, et võiks veel ühe sinco tagavaraks võtta – mine tea,
kui kauaks me siia mägedesse jääme. No mis sai mul vastu olla –
teatasin prouadele, et mul "sinco ninjos en coche", laiutasin käsi ja
tellisin juba kohe dos sinco mandarinos. Sõbranna noogutas mõistvalt
pead ja teatas, et tal 4 last ja 7 lapselast. Ja et tal kulub ka
kodus sinco korraga – sellest ma muidugi ei saanud aru, kas ta sööb
5 kilo üksi või on mõni suurest vahmiilist abiks. Vahepeal
meepoest saabunud Urmas vist ka ei soovinud enam autot näha ja
tellis tädilt veel 5kg mandleid. Lõpuks said proual mandariinid
otsa, aga tal oli müügis veel mõned klaaspudelid oliiviõli ja
punast veini. Sõbrannale oligi l õli ja 2l veini kotti valmis
pakitud. Urmas vist ei tahtnud ikka veel autot ja mägesid näha,
igatahes tehes näo, et ta ei ole veini varasemast omanikuvahetusest teadlik, ostis ta igaks juhuks ära sõbrannale 2l Coca-cola
pudelisse pakitud punase veini. Ja meie lapsed olid agaralt nõus kõik 20kg mandariine oma sülle võtma, sest mujal ju ruumi polnudki. Aga see oli vaeva väärt ka - need mandariinid olid parimad maailmas – küpsenud
päikeses järskude mäenõlvade üherealistel terrassidel. Ka istutustihedus reas oli tunduvalt hõredam, kui lauskmaa
äriistandikes. Tegelikult on see kohtumine mägiküla vanaprouadega ainus kord, kus ma tundsin tõesti puudust hispaania keele oskusest.
Lõpuks me saime siiski aru, et isegi kui me sel
päeval sinna külakesse ööbima jääksime, tuleb ükskord ikkagi
edasi (või tagasi?) sõita ja keerasime autonina uuesti teele.
Õnneks hakkas tee nüüd aina laiemaks muutuma, tulid ristmikud ja
suuremad maanteed, mäed hajusid kuhugi kaugemale, kuni lõpuks
pimedas kiirteele jõudsime.