Morella - linn kui piltpostkaart

Vana-aasta viimastel päevadel, kui neiud otsustasid suvesooja päeva rannas veeta, võtsime poistega ette   sõidu sisemaa suunas - Morellasse. Morella on väike linnake 1000m kõrguse mäe tipul. Nagu ühest  mäeelamusest oleks väheks jäänud, eks ole! Tegin siiski eeltööd Google Mapsi abiga - piisava suurenduse abil oli selge, et teele jääb üks sik-sak pistes tõus mäkke, aga tundus, et seda pole siiski nii palju, et taas küladest saiapuru teha. Tee Morellasse oli seekord tõesti kaunite mägiste vaadetega, kuid ilma teravate elamusteta.

 

Juba mitmete kilomeetrite kauguselt avaneb linnale piltpostkaardivääriline vaade - kompaktne ajalooline linnake, mille keskel kirsimarjaks kindlus kõrgel kivisel kaljutipul.

Linna piirab tervikuna 2,5 km pikkune kivimüür, mille 7 väravat võimaldavad linna siseneda nii jalgsi kui ka autoga.

Kitsukeste ajalooliste tänavatega linnake ise on jalutamiseks nii mõnusalt kompaktne. Seega pole vajadust linnamüüri sees autoga manööverdama hakata, pealegi on külaliste jaoks väljapoole müüri  rajatud hulgaliselt parkimiskohti.

 Samavõrd kaunis kui on vaade linnale, avanevad vaated ümbritsevale maastikule linnast seest. Kohati jääb mulje, et majad oleks justkui kollaažina taustamaastikule kleebitud.

Morella väikesele omavalitsusele kuulub ka mäge ümbritsev põllumajanduspiirkond - kasvatatakse lambaid, sigu, kanu. Omamoodi piirkonna kaubamärk on mustad trühvlid. Linna ümbritsevad põllumajandushooned on kõik korras ja silmale ilusad vaadata.

Hoonestus linnas sees on aga klass omaette - kõik linna ajaloolised hooned (peale ühe hetkel renoveeritava kastellivare) on taastatud või hästi hoitud ja hooldatud, viimse kui detailini väljapeetud. Hoonestus pärineb erinevatest ajajärkudest, kuid moodustab väga hästi kokkusobiva ja tervikliku ansambli. Kogu linn on justkui elav muuseum - iga hoone on seisatamist ja vaatamist väärt.

Tänavad on kitsad, peatänavale annavad liikumisruumi juurde sammastel hooned.

Lisaks peenele sepatööle, kohtab siin palju puidumeistrite loomingut - vaata nt nende katusetalade viimistlust räästa all.

Kitsuke peatänav. Mis sest, et vastasmajad vaat et puudutavad üksteist - rõdu peab ja mahub alati ära. Siin võiks vist käe välja sirutada ja vastasmaja naabrile pühapäeva hommikul tassikese kohvi pakkuda.

Ma ei tea, mis tähendab rõdu morellalase jaoks, aga võin oletada, et see on midagi palju rohkemat, kui üksnes detail maja küljes ilma takseerimiseks või pesu kuivatamiseks. Suhtlemisvahend? Interneti või intraneti eelkäija? Selliste rõduinfosüsteemide omanikud poleks kindlasti niipea Skype'i saanud leiutada.

Detaile, mida vaadata siin jätkub - kõik majad on erinevad ja samas nii hästi kokkusobivad.

Juba ainuüksi uksed - neid on siin kandilisi ja kaarekujulisi, terava tipuga, kaunistustega ja kui paar sepatööna valminud raudust välja arvata, on nad kõik puidust. Terve linna peale polnud mitte ühtegi plekktahvelust.

Need uksed pildistasin järjest valikuta ühe kõrvaltänava umbes 10m lõigul. Pane tähele parkimise keelu märke majaseinal viimasel kahel fotol. Justnimelt, need kolmeosalised on garaažiuksed. Kui mu vihmas ja hanges kössitav auto seda näeks, sõidaks vist plakatiga Toompeale.

Risti mäenõlvaga kulgesid trepptänavad.

Tihti olid astmed nii madalad ja sügavad, et võis vabalt titekäruga alla purjetada - poistele tegi see hirmsasti nalja.

Väljak päikesekellaga.

Kõrvuti vanemate majadega või linnas leida ka paar kaasaegset hoonet, mille arhitektuur oli uskumatult maitsekalt sobitatud ajaloolise hoonestusega nt nagu see hoone vasakut kätt.

Ma ei tea, kuidas küll suudetakse linnakeses selline arhitektuurne harmoonia tagada või kui paks on Morella omavalitsuse ehitustegevuse ja muu eluolu piibel, aga tulemus on igatahes super. Linnake oli väga väga puhas, kuid ma ei näinud mitte ühtki prügikonteinerit, PVC kommertsreklaamtahvlit vmt. Ülalnähtava kaasaegse hoonega samale väljakule jääb väga uhke Santa Maria kirik, kusjuurest seest on kirik sama uhke. 

Kahjuks ei tulnud sisepiltidest suurt midagi välja, kuna ma ei tihanud seal välgutada, aga üks väike trepidetail siiski.

Linna peatänaval asuvad väikesed ärid - kudumipoekesed, pagarikojad, lihakarnid jm kohaliku toidu ja käsitööpoekesed. 

Seebiäri

Ühtlasi on Morella hispaanlaste jaoks väga oluline gastronoomiline sihtpunkt. Sõime seal lõunat meiegi. Mida saab 12€ eest Tallinna vanalinnas, võib igaüks ise ette kujutada, kuid Morella tippkoka restoranis saab selle eest salati, eelroa, põhiroa, desserdi ja kohvi. Valisime kõik erinevad road ja saime osa laiast valikust nii Morellale kui ka Hispaaniale omasest köögist - lamba-oasupp, erinevad küpsetatud lihad ja vorstid (sh verivorst!), vormiroad... heh, kõige koostist ei suutnud maitse järgi tuvastadagi.

Kuna Morella tunneb uhkust ka piirkonnale omaste pagaritoodete üle, siis võtsime pagarikojast koduteele kaasa veel flaoone, mandliküpsiseid jm.

 

Robi ja Ruudi kiitsid suuri mandliküpsiseid, mille kaarekujust võis aimata, et neid küpsetatakse ilmselt mingitel torudel?

Morella on kindlasti väärt külastamist ja selleks võiks planeerida terve päeva. Meil jäi seekord veel paljugi nägemata - kindlus kaljutipul ja teised muuseumid (sh lastele ehk huvi pakkuv dinosauruste muuseum). Arvestada tasuks ka sellega, et ilm on sisemaa suunas ja kõrgel mäetipul tibake jahedam kui rannikul.