Päikeseline pühapäev Nuuksios

Selleaastane sügis on meid soosinud - päikeselised ja soojad nädalalõpuilmad ahvatlevad maailma avastama. Eilne väike autosõit viis meid Siuntio valda - kohalikku toitu ja käsitööd propageeriv väike laat oli ootamatult rahvarohke, väiketootjate sortiment rikkalik ja kohapealsed ühepäevakohvikud ülimalt populaarsed. Muuhulgas tegid head äri saarlased brandinime all "Saaremaine". Käsitööd oli vähem, aga alpakavilla lõngad olid küll imeilusad nagu ka kolm elusuuruses alpakat ise. Pärast laata käsime Siuntios kohvikus, sellesamas, kus me suve alul esimese Soome luuretripi ajalgi puhkepausi pidasime. Kohviku lähedal asuva kooliaia serva suvel ääristanud lillepuud (nii Ru ja Ro need ristisid) olid nüüdseks omale külge kasvatanud pisikesed tumepunased paradiisiõunakesed.

Tänaseks plaanisime aga veidi pikema seikluse. See on nüüd küll väike liialdus, aga sisuliselt meie ukse all asub Nuuksio rahvuspark. Kõige lähem rada saab alguse lausa Veikkolast, aga esimeseks sihtmärgiks valisime siiski pargi keskmes asuva Haukkalampi, kus asub infopunkt ja loodustuba ning kust lähtub kõige arvukam osa ringina planeeritud matkaradasid. Juba Vana-Turu maanteelt Nuuksio peale keerates tekkis kerge kahtlus ja üha edasi see süvenes. Ühel hetkel meenutas meie sõit juba ravitseja Niguli juurde minekut filmis "Keskea rõõmud". Harjunud Lahemaa rahvuspargi inimtühjade metsadega, ei osanud me sellist rahvaste möllu ees oodata. Mitte, et ma tahaks kedagi ära hirmutada, aga pargikülastuseks oleks ilmselt mõni tööpäev rahulikum valik.

Infopunktist jagai meile lahkelt teavet, muuhulgas, et ükski ringrada lastekäruga läbitav ei ole, seda, et meil mittestandardses laiuses kaksikutekäru on, ei hakanud ma mainimagi. Tegime siis valiku lihtsaima Punarinna raja kasuks, mille alguse ja lõpuosa pidi olema kärutatav. Mägine ja kivine maastik on lauskmaalt pärit eestlase jaoks muidugi põnev.

Rahvuspargi tunnusloom on lendorav, kelle pesi on pargis leitud üle 200. Vaadates kaarti, metsa ja teades, et lendorav ei ole inimasustusest eriti vaimustatud, siis arvata võib, et Haukkalampist jäävad tema asualad pigem eemale põhja-ja idasuunda.

Küll aga on Haukkalampi, kui varasema inimõjuga piirkond, see osa rahvuspargist, mis ohverdatud matkaradadele ja imimeste loodusteadlikkuse tõstmisele. Lamapuit ei ole siin juhuslik, vaid seda eksponeeritakse koos vastavate selgitustega, et tõsta inimeste teadlikkust. Veelgi enam, minu jaoks küll veidi liig äärmuslik võte, aga osa lamapuidust on tekkinud looduslikkuse taastamise projekti raames tehistormi (dünamiidiga) abil. Et kust ma nii täpselt tean? Aga isegi looduslikkuse taastamise võtted on siin eksponeeritud ja tahvliga selgitatud.

Mustalampi järv ja selle kaljune kallas.

Jajaa, need on sajad vesiroosilehed ja kaugemal veel ja veel.

U muidugi arvas, et tema jaoks on iga rada käruga läbitav ja tagasipööre ei tule kõne allagi. See siin oli alles algus.

Siit tüüris ta läbi nagu üherattalise aiakäruga.

Siin on poisid mul juba käekõrval :)

 Puhkepaus kivil...

 ...ja vaade vastaskalda maastikule.

Rada oli mitmekesine, kulges põhiosas Mustalampi ja Valklampi järvede kaldail, kust iga natukese aja tagant avanesid maalilised vaated. Valklampi

 Juurikased rajalõigud vaheldusid kividega.

 Ikka kivi kivi kivi, aga männid ei tee sest numbrit.

Kividel pidasime ka pannkoogipikniku.

Raja lõpp oli taas tasasem, aga poisid enam kärusse tagasi ei igatsenudki. Järgmisel korral lähemegi juba käruta.

Hoolimata matkajate ja seeneliste rohkusest, jagus meilegi paari söögikorra jagu pilvikuid, männiriisikaid ja puravikke.

Tegevusetuse all me ei kannata

Kolisime Soome kolmes etapis - U tuli juba juuli lõpus, koolilapsed paar nädalat hiljem ja mina 3a kaksikutega augusti viimastel päevadel. Kuna mul ei olnud kolimiseks mitte ühtegi puhkusepäeva - töö Eestis lõppes 31. augustil ja uus tööleping Helsingis algas 1. septembril, siis on viimane 4,5 nädalat olnud üks suuremat sorti mahtra. Selle aja jooksul oleme lisaks põhitööle ajanud asju - võtnud sadu telefonikõnesid, täitnud pakkide viisi blankette ja avanud ümbrikke otsustega, külastanud Maistraati, politseid korduvalt, Maksuametit, pangakontoreid, telefonioperaatori kontorit, fotograafi, arsti, kooliõdesid, hambaarsti (ilma suud avamata), esmaabi osakonda traumaga, perehoidu ja lasteaeda, istunud autoga ummikutes ja sõitnud ühistranspordiga, käinud komandeeringus, metsas seenel, valla päevadel, Turus, poes, kohvikus, jooksmas, saunas, osalenud soome, inglise, rootsi ja eesti keele tundides, pööningutrennis, keraamikaringis, katsetanud kedral treimist ja palju muud. Igatahes tegevusetuse all me kohe üldse ei kannata :D

Möödunud nädalavahetusel toimusid kahepäevased valla meistrivõistlused kergejõustikus - panime omalt poolt välja 4 meest jooksudistantsidele: Ro tõi hõbeda ja Ru pronksi, üks pronksmedal libises  käest - distants jäi liiga lühikeseks. 

Meie pere medalimehed

Ütleme niii, et parim mees võitis - tema sai kõige paremini pihta, millal jooksu alustada ja kus on finišijoon, aga nagu näha pjedestaalil teavad ka meie poisid, mis teha tuleb. Kui nüüd kaksikutest spordimehed peaksid saama, siis on neil 20 aasta pärast hea öelda, et esimene meistrivõistluste medal tuli juba 3 aastaselt :D

Kannapööre ehk miks nii

Seekord ei läinud me nädalaks või kuuks. Ka ei ole tagasisõidukuupäev paigas - isegi mitte aastaarv. Täna ei tea me, kas naaseme aasta, kahe, viie või kümne pärast või oleme läinud, et jäädagi ära. Seekord ei tõuka meid tagant rännukihk või uudishimu avastada tundmatuid paiku. Seekord läheme selleks, et olla ja hoida pere koos. Selleks, et igaüks saaks tööd teha või õppida ja nende tegemiste vahepeal ka puhata.

Lugedes seadusi on Eesti riigis puuetega lastele justkui kõik võimalused tagatud – põhiseadus sätestab võrdsed võimalused ning näitab üles riigi ja KOV-de erilist hoolt puuetega inimeste suhtes. Lastekaitseseadus kinnitab, et lapse loomulik kasvukeskkond on pere ja puudega lapsel on võrdväärsed õigused. Põhikooli ja gümnaasiumiseadus lubab tavakoolidesse eriklasse erivajadustega lastele ja pakkuda neile logopeedi- ja muid teenuseid. Kui KOV-l ei ole olemasolevas koolivõrgus lapsele kohta pakkuda, võib ta kokkuleppel teiste koolipidajatega tagada hariduse omandamise väljaspool koduvalda korraldades või hüvitades sealjuures transpordi. Elu nagu lill! Ka Haridusministeeriumi arvates on kõik kõige paremas korras – iga lapse haridusküsimusega tegeletakse ju individuaalselt lapse vajadustest lähtuvalt.

Tegelikus elus tähendab individuaalne lähenemine aga seda, et puuetega lastest ja nende peredest sõidetakse üle ÜHEKAUPA. Kooliealiseks saava lapse vanematele selgitab haridusspetsialist, et riigile kuuluvas erikoolis on lapsele tagatud parimad spetsialistiteenused ja parim hooldus, mis on lapse vajadustest lähtudes kõige tähtsam. Sellega kaasneb muidugi elamine internaadis, aga lapsed tahtvatki iseseisvuda.

Me räägime siin 7 aastastest lastest, kes on parimal juhul keskeltläbi 3a lapse tasemel ja harjunud istuma emme kaisus! Veel enam, me räägime lastest, kellel on raske või peaaegu võimatu uusi sotsiaalseid suhteid ja sidemeid luua, mis tähendab, et pere ja peresidemed on sellise lapse jaoks kordades väärtuslikumad. Kes peaks kaitsma last, kes puude tõttu ei suudagi enda arvamust välja öelda? Kas seesama haridusspetsialist, kes väikeses vallas kannab ühtlasi lastekaitseametniku kohuseid?

Kui lapsevanem siiski ei ole nõus oma last internaati panema, võib ta oma last iga päev 60 km kooli ja tagasi sõidutada. Tipptunnil ja läbi ummikute on see aga poole kohaga lisatöö, mida aastaid järjest kanda ei suuda või kui suudab, siis kelle arvelt? Ja kui üks lapsevanemaist on komandeeringus, kui on peres veel lapsi, siis ei mängigi enam välja, et mõlemad lapsevanemad saaksid täiskohaga tööl käia. Jah, seadus kohustab valda transpordi hüvitama, kuid tegelikkuses hüvitab vald vaid bensiini. Ma võin ju hommikul lapsele bensiinikanistri näppu anda ja ta kodust välja saata, aga kuidas ta kooli jõuab?

Nii ongi meie koduvalla ja paljude teiste Eestimaa valdade vaimupuudega lapsed oma peredest 7 aastaselt lahutatud. Reaalsus on ka see, et pärast kooli lõppu neid lapsi koju tagasi enam ei oodata, pere on lahku kasvanud – siit edasi läheb tee hooldekodusse (nimetagu neid AS Hoolekandeteenused asutusi kui peenelt tahes). Ma ei tea ühtki teist toimetulekuõppekava last (vbl neid mõni siiski on), kes oleks saanud koduvalla tavakoolis õppida, nagu meie poeg seda 5 aastat tegi, kuid sellest õppeaastast on ka tema ees see uks kinni löödud. Jääb üle vaid internaat või lapse igapäevane transport või kohtutee või ...

Siiani lootsin, et elu puudega lapsega läheb tulevikus helgemaks – saan ju aru, et seadusi paberil luua on lihtsam kui neid ellu viia ja noor riik vajab aega oma asjade korraldamisel. Olen seda aega ju andnudki ... Paraku vaadatas tagasi viimasele aastakümnele, on selge, et järgmise 10 aastaga ei muutu meie vallas mitte midagi. Olen ise elanud ausalt ja seadusi järgides ning oodanud seda ka riigilt. Laste vägisi lahutamine nende vanematest on julm ja silmakirjalik on väita, et see on parim lapsele.

Ma armastan Eestimaad, oma kodu, keelt ja kultuuri. Aga üle kõige armastan ma oma abikaasat ja lapsi. Täna on Eesti riik seadnud mu valiku ette ja ma olen otsuse teinud.

Meie uus kodu põldude ja järvede keskel